Luisa Rõivas: andsin triatlonile näpu, aga läks kogu keha!

Veho koostöö Triatloniakadeemia ja IRONMAN Estoniaga jätkub. Seekord andsime selle raames uue Mercedes-Benz V-klassi võtmed Luisa Rõivasele, et ta saaks mugavalt varustuse kaasa pakkida ja kogu perega Viljandisse triatlonile osalema sõita.

Luisa triatlonikarjäär algas 3 aastat tagasi, kui ta kutsuti Hea Eeskuju saadikuks Ironman Tallinn 70.3 distantsile. „Kuna naisi on võistlustel pigem vähem, tundus kutse mulle inspireeriv,“ meenutab Luisa, „andsin triatlonile näpu ja läks kogu keha!“ Hea Eeskuju rolli täitmine sujub igal juhul edukalt – tänaseni saab ta kirju naistelt, kes kinnitavad, et just Luisa jälgedes selle ala juurde jõudnud on.

Ironmani läbimiseks on vaja teha järjepidevalt trenni, aga väga suure osa teeb ära ka vaimne valmisolek. Seitse tundi järjest võistlusolukorras sportida, pulss laes ja kogu keha viimasele piirile viidud – see ei saa olla lihtne ülesanne. Kuidas Luisa sellega toime tuleb? „Et keha sind ikka finišini välja veaks, on vaja oma peas teha otsus, et kui päris pikali maas ei ole, tuled lõpuni ära ja sellise meelelaadi abil olen kahel Ironmanil ka finišeerinud,“ tõdeb Luisa. „Viimane ala ehk jooksmine ongi minu nõrgim, see ei ole mulle kunagi väga naudingut pakkunud. See on minu jaoks lihtsalt liiga aeglane tegevus!“

Triatloni puhul on ta enim hakanud hindama mitmekülgsust, erinevaid alasid treenib Luisa vastavalt tundele ja ilmale. „Võistlusolukorras on minu jaoks suurim väljakutse kindlasti ilmastikuolud, kui ilm on vihmane, tuuline või külm, siis on see minu kehale suur šokk. Seega trenni teha meeldib mulle ainult hea ilmaga,“ muigab ta. Luisa jaoks ongi võistlustel esmatähtis eneseületus. „Ma ei ole kunagi spordiga järjepidevalt tegelenud, seega minu jaoks on hea sooritus ka lihtsalt lõpetamine. Kui tulemus on eelmisest korrast parem – tore! Aga kui mitte, siis suudan ka sellega leppida,“ kinnitab ta.

Nagu triatlonile, on Luisa andnud oma näpu ka Mercedesele – nendega on tal pikk ajalugu, ka hetkel on igapäevaautoks Mercedes-Benz E-klass. „Mu meeldejäävaim sõit oli kindlasti oma pulmapäeval, kui sõitsin ise kirikusse 1961. aasta Mercedes-Benz 190 SL-ga,“ meenub talle kohe. Ka sõit uue V-klassiga pakkus Luisale positiivseid emotsioone, ta tunnustab eriti mahtuniversaali praktilisust – kogu viieliikmeline pere koos koera, rataste ja muu võistluspagasiga mahtus väga mõnusalt ära. „V-klassis olen juhtides kõrgel, näen ja kontrollin palju paremini ümbritsevat. Samas sõidukogemus oli sõiduautolik – ärgas, mugav ja tänu õhkvedrustusele väga sujuv, eriti Lõuna-Eesti käänulistel teedel,“ tõdeb Luisa. Tal on olnud ka vanem V-klassi mudel, seega oskab ta väga hästi võrrelda uuema mudeli täienenud lisavarustust. „Minu jaoks täiesti uus asi oli elektrooniline tahavaatepeegel, see oli ikka alguses väga harjumatu! Muidu jälgin peeglist oma lapsi tagumistel istmetel, aga nüüd nägin tänu kaamerapildile üsna detailselt, mida teevad minu taga sõitvas autos olevad inimesed,“ naerab ta. Lisaks kiidab Luisa panoraamkatust ja avatavaid luuke, mis palavate suvepäevadega on väga mõnus lahendus. „Ja nii mulle kui lastele meeldis väga uue V-klassi luksuslik kohvipruun nahksisu, need istmed lausa kutsuvad istuma!“

Kas on teda aga sel hooajal veel oodata tagasi triatlonirajale? „Ma hetkel suuri plaane ei tee, kuna parem põlv on hetkel suurematele koormustele veidi tundlik. Siiski loodan, et mõne väiksema distantsi teen lõbu pärast sel suvel ikkagi läbi,“ kinnitab ta lõpetuseks.